Toomas Paul "Haithunud hingede aeg"

Tööstuslik ühiskond algas pagemisega vaesuse eest. Nüüd pagetakse töö juurest jõudeellu, harrastuste ja spordi juurde.

Arvo Valtoni aforismi sõnadega: kõik me oleme ju lõpuks iseenese vangid, ainult mõnel on inimlikum vangivalvur kui teisel, laseb oma vahialust pikema oheliku otsas kõndima.

Tavaliselt arvatakse, et õnneliku elu elamiseks tuleb koguda teatud hulk tingimusi: veetlev abikaasa, edukas karjäär, mugav maja, uhke auto, suusapuhkus talvel ja mererand suvel.

Raha on vabaduse mõõt.

Raha on justkui trepp eikuhugi, mis paneb ometi ronima. Religioonil sellist treppi pole. Religioonil on see „kuhugi“, aga pole treppi sinna minna.

Kust ma tulen ja kust tuleb maailm, milles ma elan ja millest elan? Kuhu ma lähen ja kuhu läheb kõik, mis mind ümbritseb? Mida see kõik tähendab? Mida see kõik tähendab?

Rikkuse ja võimu võlu on võimalus lasta endal kogu aeg meelt lahutada. Jah, töötu ja ka pensionär kannatab raha nappuse pärast.

Meie aja inimene ei igatse saada kuningaks või pääseda õukonda, sest klient on kuningas, nagu kinnitab üks reklaamilause. Ausalt öelda on tänapäeva tavalise kodaniku olmemugavused tunduvalt suuremad kui Prantsuse Päikesekuningal.

Tänapäeval ei ole inimesel hinge, vähemalt mitte surematut hinge. Seda kramplikumalt peab ta klammerduma siinse elu kui ainsa külge.

Preestri kutsumise asemel helistatakse välja kiirabi ning saadetakse inimene haiglasse. Tilgutite alla. Väga harva saab keegi surra oma kodus ja omade keskel. Kohustuslik on kas või kunstlikult pikendada elupäevi. Sest muud tal enam ei ole- surm on absoluutne lõpp.

Kas ei ole nii, et meie elu kulgeb kahes režiimis- kas maksimaalse kiirusega või tapva igavuse küüsis? Võiks võrrelda autosõiduga pealinnas- kimad tänavat pidi, katsud eessõitjast mööda ajada. Et siis järgmise foori taga passida.

Hinne: 4/5

Berit Kaschan

Inimesed bussipeatustes ootavad
palgatõusu,
kadunud armastuse tagasitulekut või uue leidmist,
eksamitulemusi,
järgmist olümpiakulda,
elatustaseme tõusu,
abikaasa neljakümnendat juubelit,
et saaks jälle kõnet pidada
ja kahemõtteliste käibenaljadega laudkonda naerutada
või hoopis aega, mil kodus minema saab.
Ootavad allahindlusi ja ülesaamisi,
väljakutseid ja sisseelamisvõime taastumist,
kevadäikest,
telefonikõnet laenutaotluse rahuldamise kohta,
taasühinenud Led Zeppelini kontserti Eestis,
esimest vahekorda ja DNA-analüüsi tulemust,
juuksuriskäiku ja mantlit keemilisest puhastusest tagasi,
inspiratsiooni ja reinkarnatsiooni,
viimas päeva ruineerival töökohal
ja õndsakssaamist.
No öelge palun,
kes ootaks AINULT bussi?

Artur Alliksaar

Iga öö on algus.

Iga päev on lõpp, 

sest ta salgab, on halbus.

Öö on õigeksvõtt.

Ööd ei saa maha pesta,

heita ära kui tarbetut kesta. 

Päev hävib. Öö kestab.

Öö on pingne. Päev lõtv.

Ööl on hinge. Päev on sihitu tõtt. 

Päeval ei ole sõnu. 

Sõnad leiutab öö. 

Päev ei loo, ainult võtab. 

Päev ei koo, aga katab,

Päev ei tea, mis on võluva mõnu. 

Päev ei tea endagi sünnisõnu. 

Sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab, sõnu loovutab öö. 

Ööl on lõputult sõnu. 

Päev neid koolutab, moonutab, 

päev neid muserdab, tasendab, masendab, 

päev puserdab nende verd, 

sest päev on kaduva vend

ja kõduva õde. 

Sõnad süvendab öö. 

Sõnad hüvendab öö. 

Sõnad tüvendab öö. 

Ta on õilmitsev tihnik. 

Ta on hiigelsuur põld. 

Päev on hall. Päev on kõld. 

Öö mahladest elu saab juua, et aina luua ja luua. 

Öö lunastab õnne ja tõe ja paneb nad ühte.

Päev on paus keset öörühte. 

Päeval on iga ja päev on igav. 

Päev on vigamik. 

Öö on igavik.

Öös on alles kõik asjad. 

Päevades närbunud öösiti taaskasvab. 

Olen öölind. 

Päev on nõme ja lööb mind. 

Päev on sageli röövind 

mu harduuse valdused, 

lõhki röökind mu malbused

on ta valguse kalgused. 

Aga öö kingib uued. 

Ööl on musttuhat imelist suuet. 

Hinne: 5/5

Triin Tasuja "Provintsiluule"

Kentsakas mina-kontseptsioon

kõik teavad
et ma olen pärit kuskilt
Lääne-Virumaa perseaugust
ja tulid nüüd linna elama
anonüümsus kammib ära
kuigi nad räägivad et
see Tartu on mingi kaluriküla
soopealne väljaveninud kampsunite kultuur
haisvate boheemlastega

ülikooli sisse ei saanud kuigi
ega ei proovinud ka
seega fafa tudengielu
pole minu djela
vaid mu sõprade oma

ma pole isegi intellektuaal
vaid luusertööline
suurimaks saavutuseks pean
iseseisvust maksude maksmiel
ja üldse
igasugust iseseisvust
kuigi mu hinge ja keha puhul
see pigem häirib mind sest
nad vajavad kogu aeg eri asju
ja ausalt
siuke värk debiliseerib mind
aga noh
parematel päevadel
löön selja sirgu
irnun üle saalide
teen julgeid samme inimesteni
(mõnikord liiga julgeid
pärast häbenen)

poistega on ka
veidrad lood
alles 19-aastaseks saades hakkan mõistma
et nad on ka inimesed
mitte südametud hingesittujad
(ega selleks sool vahet pole)
ja et meil on üsnagi palju sarnast
näiteks see, et oleme inimesed
nii siin
kui sealpool linnapiire

tahaks loota, et ei mina
ega teisedki
seda ära ei unusta

***

Südametüdrukule

kui 12. klass algas
me istusime sinuga garaažide vahel
tegime sel teisipäeval
peale teist tundi poppi
sest vihkasime
saksa keelt ja füüsikat
suve viimane päike
paistis tol septembrihommikul
meie kahe silmi
pähe ja südamesse
kus oli teineteise kindlus
ja õnn ja tugevus
kõigest halvast üle olla

ainult istusime
sina ja mina
oma koolikottide peal
suitsetades mentooliga sigarette
selline oligi meie maailm
kõik need aastad
koos kurjust vältides

mul on kahju nendest surmadest
pärast mida me teineteisele
enam teregi ei ütle
kuigi me ometi päästsime teineteise
lagunevaid maailmu
päästsime ju
eks?

***

vahet pole kas istun
Tartus Zavoodis
või Tamsalus
vanematekodu köögilaua taga
nagu aknapeegelduses aastaid istutud-
üksinud on ühesugune

keegi ei helista mulle
keegi ei tunne huvi
ja siin pole isegi kedagi
kellele mina võiks
ükskõik millal helistada

ja seda enam on mul tänavail ükskõik
sest nüüd ma siis saan ola
keegi
kes pole veel kunagi olemas olnud
keegi
keda praegugi pole

3/5

fs

kui palju kordi
ma olen vaadanud
keset ööd
tyhja tänavat
võõrastest akendest
kui und ei tule
või kui uni on läinud
võõraste kodude pimedaid aknaid
suletud puktasid
neoonreklaamide tagakylgi
niikseid tyhje asfaltteid
halle majaseinu
pinke ja mänguväljakuid
iluta arhitektuuri
poode kasiinosid
katuseid
totakaid rõdukaunistusi
taeva erinevaid toone
linna võõraid soppe
linna tuttavaid nurki
võõrastest vaatepunktidest
võõrastest kodudest
võõras valguses
võõraste silmadega
võõrana
lõpuks sain aru
et see kõle
võõras olemise tunne
mis on alati sama
ongi mu elu
ja see võõras valgus
olengi mina

Triin Tasuja (VR III 2009)

ma tean
mis on igavik
see on
sina ja mina
ja praegune hetk

***

armastus tööturul

armastus istub töötuna
hariduseta
elukutseta
tööturuameti järjekorras

ootab elu nagu bussi
mis külade vahel harva sõidab

armastus istub töötuna
hellus kellegi teise kätes
soojus hüljanud põues
alkohol verena iga töötamata päev

armastus istub ja ootab et
elu
tuleks ja päästaks ta
mõttetusest olla inimene
vaesusest vedada õhtusse päev

näljast olemast üksi

Hinne: 2/5

Artur Alliksaar "Aeg"

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.