Albert Camus "Sisyphose müüt"

Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata.

Elada pole muidugi üldse kerge. Me jätkame tegevusi, mida eksistents nõuab, paljudel põhjustel, millest peamine on harjumus. Vabatahtlik surm eeldab, et inimene on kas või intuitiivseltki mõistnud sellise harjumuse naeruväärsust, igasuguse sügavama elueesmärgi puudumist, argipäevarähklemise tühisust ja kannatuste mõttetust.

Juhtub, et dekoratsioonid varisevad kokku. Hommikune tõusmine, tramm, neli tundi büroos või vabrikus, eine, tramm, neli tundi tööd, õhtueine, uni- esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede ja laupäev samas rütmis: tee, mida tavaliselt on kerge käia. Aga ühel päeval kerkib pinnale "milleks?" ja kõik algab nüüd üllatusvarjundiga tülpimusest. Tähtis on see "algab". Tülpimus on masinliku elu tegevusteahelda lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele. Ta äratab selle ja ahvatleb edasi. Siis tuleb kas ebateadlik tagasipöördumine vanasse ahelasse või lõplik ärkamine. Ja ärkamise järel tuleb aegamööda ka järeldus: enesetapp või taaskohanemine.

Aga muidugi, tegelikult pole surma kogemust olemas.

Siin aga ilmneb pigem, et elu ongi seda hinnatavam, mida vähem tal on mõtet.

Oma saatust, mida inimene teab absurdse olevat, saab ta kanda ainult siis, kui ta seda teadvusest valgustatud absurdsust endal pidevalt silme ees hoiab.

Pärast kohtumist absurdiga variseb see kõik kokku. Idee "ma olen", mu harjumus tegutseda nii, nagu oleks kõigel mõte (isegi kui ma vahetevahel ütlen, et millelgi pole mõtet)- kõik see osutub ähvardava surma absurdsuse tõttu peadpööritavaks valeks. Homsele mõtlemine, endale eesmärgi seadmine, selle või teise asja eelistamine- kõik see eeldab usku vabadusse, ehkki me aeg-ajalt väidame, et seda ei jaga.

Aga samal ajal mõistab absurdiinimene, et siiani aheldas teda just see vabadusepostulaat, mis talle eluillusiooni andis. Teatavas mõttes see kammitses teda. Sedavõrd, kui ta kujutles oma elul mingi eesmärgi olevat, püüdis ta selle eesmärgi nõudmistega kohaneda ja muutus oma vabaduse orjaks.

Sest ükskõik kui piinlikult me hoidumegi nii kõlbelistest kui sotsiaalsetest eelarvamustest, teataval määral mõjutavad nad meid ikkagi, ja parimate eelarvamuste järgi (on olemas nii häid kui ka halbu eelarvamusi) me korraldame oma elu. Niisiis mõistab absurdiinimene, et tegelikult ei olnud ta seni vaba. Või selgesti välja öeldes- sedavõrd, kui ms loodan, sedavõrd , kui ma muretsen endale iseloomuliku tõe pärast, elu- ja loominguviisi pärast, sedavõrd, kui ma oma elu kujundan ja sellesamaga tõendan, et tal minu meelest on mõte, sedavõrd püstitan ma barjääre, mille vahele ma oma elu surun. Ja ma mõistan nüüd, et nii talitledes olen ma just samasugune nagu kõik need vaimu- ja südamefunktsionäärid, kes ei ärata minus muud kui vastumeelsust ja kes tegelikult ei tee muud, kui teesklevad inimese vabadust tõsiselt võtvat. Absurd avab selles punktis mu silmad: homset ei ole. Selles on nüüdsest peale mu sügava vabaduse mõte.

Söösta sellesse põhjatusse veendumusse, tunda end nüüdsest peale oma elule küllalt võõrana, et seda avardada ja läbi käia ilma armunu lühinägelikkuseta- selles on vabanemise põhimõte.

Absurdiinimene näeb niisiis kõrvetavat ja jäist, läbipaistvat ja piiratud universumit, kus miski pole võimalik, kus kõik on ette antud ja mille järel tuleb kokkuvarisemine ja olematus. Nüüd võib ta täie teadmisega sellesse universumisse elama jääda ja ammutada sealt oma jõu, lootusest keeldumise ja lohutuseta elu kangekaelse tunnistuse.

Aga mida tähendab elu niisuguses universumis? Esialgu ei midagi muud kui ükskõiksust tuleviku vastu ja kirglikku iha ammendada kõik see, mis on antud. Usk elu mõttesse eeldab väärtusteskaalat, valikut, eelistusi. Usk absurdi aga õpetab juba definitsiooni poolest just vastupidist.

Kas on võimalik eesmärgita elada- see on kõik, mis mind huvitab.

Teatava liialdusega võib öelda, et vanade kreeklaste moraal oli nende jõudeelu moraal, nii nagu meie moraal on kaheksatunnise tööpäeva moraal. Aga juba on paljud inimesed- ja sealhulgas kige traagilisemad neist- andnud meile eelaimuse sellest, et suurem kogemus muudab seda väärtustetabelit. Nad on andnud meie ettekujutluse argipäevaseiklejast, kes oma kogemuste hulgaga purustab kõik rekordid (ma tarvitan meelega sporditerminoloogiat) ja loob endale sellega omaeenese moraali.

Sest ühest küljest õpetab absurd, et kõik kogemused on võrdselt tähtsusetud, ja teisest küljest tõukab ta inimest võimalikult rohkete kogemuste poole.

Aga siin õpetab meid taas absurd ja tema vastuoluline elu. Sest väär on mõelda, nagu sõltuks see kogemuste hulk meie elutingimustest: see sõltub ainult meist endist. Me peame siin veidi lihtsustama. Kahele inimesele, kelle elu on aastate poolest võrdse pikkusega, pakub maailm alati võrdse hulga kogemusi. Aga meie asi on neid teadlikult vastu võta. Tajuda oma elu, oma mässu, oma vabadust, ja võimalikult palju, see ongi seesama, mis elada võimalikult palju. Seal, kus valitseb selgus, muutub väärtusteskaala tarbetuks.

Olevik ja olevikkude järgnevus väsimatu teadvusega hinge jaoks- see on absurdiinimene ideaal.

Kõik see, mis paneb inimest töötama ja rabelema, kasutab ära tema lootust.

Ma tahan teada, kas on võimalik elu eesmärgitusega leppides nõustuda eesmärgitult töötama ja looma, ja milline on tee, mis niisugusele vabadusele viib.

Inimene harjub ruttu. Ta tahab õnneliku elu jaoks raha teenida, ja kõik tema pingutused ja elu parim osa keskendub rahateenimise ümber. Õnn ununeb, abinõu muutub eesmärgiks.

Korrakem. Kõigel sellel pole reaalset mõtet. Ja nüüd tuleb seda vabaduse rada mööda veel natuke maad edasi minna. Sugulasvaimude, looja ja vallutaja viimaseks pingutuseks on õppida vabanema ka omaenese ettevõtteist: tuleb jõuda äratundmisele, et teos ise, olgu ta vallutus, armastus või looming, võiks ka olemata olla; tuleb põhjani kogeda iga individuaalse elu sügavat tarbetust. See annab neile oma teose realiseerimiseks suurema kerguse, just nii nagu elu absurdsuse tajumine kihutas neid ülima õhinaga sellese viskuma.

Ükski inimene, kes avastab absurdi, ei pääse mööda kiusatusest kirjutada õnne õpperaamatut.

Tõnu Viik järelsõna:

Postmodernistlik maailm mitte ei vaiki õudustäratavalt, vaid müriseb stressitekitavalt. Vaikusest on saanud kallis kraam, mida inimene endale ainult harva lubada saab. Uus maailm ei ava ennast kaugustesse ulatuva universumi lõputute avarustena, vaid ostukeskuste ja ettevõtete büroo- ja kaubaruumidena, kus tänavamüra summutatakse salvestatud muusika igavese taasesitusega. Maailm on inimese jaoks lõputu tarbimisvõimaluste lava, millel oskuslike valikute tegemine nõuab kõrgetasemelist arutlusvõimet ja laialdasi teadmisi. See postmodernistlik töö- ja tarbimisvõimaluste lõputus on hoopis teise iseloomuga kui modernse maailmaruumi kolme- või neljamõõtmeline kauguse avarustesse ulatuv lõputus. Kui modernne lõputus on kosmoseavaruste omadus olla mõistusele põhimõtteliselt haaramatu- nii nagu näiteks Kant sellest "Puhta mõistuse kriitikas" kirjutas, siis postmodernne lõputus on kõigi võimalike inimeste poolt loodud kultuuriruumide põhimõtteline ammendamatus koos nende juurde kuuluvate elamis- ja kogemisvõimalustega. Tänapäevases olukorras ei jõua inimene kunagi ammendada isegi ühe keskmise suurusega linna kõiki võimalusi oma aja veetmiseks ja elu korraldamiseks, kusjuures postmodernistlik inimene ei ole kunagi piiratud ühe linna või ühe kultuuriruumiga.

Tänapäeva inimeste elutegevus toimub enamjaolt virtuaalses reaalsuses; ta pühendab palju rohkem aega ja huvi sellele, mis toimub televiisori- ja arvutiekraanil ning meedias, kui sellele, mis toimub tema maja ees. Kusjuures maja ees polegi enamasti muud kui pargitud autod- veel ühed postmodernsed ruumivahetuse vahendid. Loodusliku maailma jaoks, mille avarused Pascali nii väga kohutasid, on postmodernismi ajastu inimesel aega ainult üksikutel puhkusehetkedel. Tema otsese töö- ja puhkekeskkonna moodustab ikkagi "virtuaalne" reaalsus, kusjuures virtuaalne reaalsus mitte ei peegelda "tegelikku" reaalsust, vaid vastupidi. Slavoj Žižek märgib tabavalt, et kaasaegses ühiskonnas televisioon ei näita mitte seda, kuidas asjad tegelikult on, vaid seda, kuidas nad peaksid olema, ning me kohandame reaalsust ümber vastavalt sellele, kuidas seda televiisoris näidatakse.

Uus inimene on intelligentne, võimekas ja töökas kordasaatja, kelle erialased teadmised ja oskused garanteerivad talle kõrgestitasustatud töökoha, mis kinnitab ta ühelt poolt sotsiaalse süsteemi spetsiifiliseks elemendiks, aga teiselt poolt tagab talle laiaulatusliku tarbimisvõimaluse. Seda viimast tajub spetsialist-inimene vabadusena ja tunneb paratamatult üleolekut nende suhtes, kellel ei ole võimalusi pühendaa oma vaba aega väljavalitud hobidele, reisimisele ja nooblitele spordialadele ning kellel ei ole võimalust kuulata just nimelt selle muusika taasesitust, mida tema "hing" hetkel ihaldab ja selle juurde peenetundeliselt valitud veini rüübata.

Hinne: 5/5

David R. Loy "Raha, seks, sõda ja karma"

Nüüdiasja psühhoteraapia peamine eesmärk on aidata meil saada hästi kohanenud isiksuseks. Ego on vaja pistu kõpitseda, et see sobituks ühiskonda ja et meie saaksime paremini ühiskonnas oma rolli mängida. Budismi aga meie isiksuse kohanemine ei huvita. Ühiskonnas hästi kohanenud ego on ikkagi haige ego, sest selles on ikka veel midagi problemaatilist.

Budistlikust vaatepunktist on peamine häda siinjuures, et me üritame lahendada vaimset probleemi- oma tühjust-, samastudes millegi endast väljaspool asetsevaga, mis ei saa meile ealeski anda ihaldatud reaalsustunnet. Rabame tööd teha, et saada oma pangakontole hunnik raha, et muretseda kõik asjad, mille kohta ühiskond meile õpetab, et need teevad meid õnnelikuks, ning seepeale ei saa me aru, miks need meid ikkagi õnnelikuks ei tee, miks nad ei kaota meie tunnet, et midagi on justkui puudu.

Harilikult põgeneme me oleviku eest, sest see on liialt ebamugav.

Hinne: 3/5

Bertrant Russell "Valik esseid"

Seda raamatut soovitan ma kindlasti lugeda.

Et Inimene on loodud põhjusjõudude poolt, mis tegutsesid sihti tunnetamata, et tema päritolu, ta kasvamine, ta lootused ja hirmud, ta armud ja uskumused on kõik vaid aatomite juhuslike kokkusattumiste tulemus, et ei tulisus, kangelaslikus ega mistahes mõtte- või tuneerksus või anda talle hauatagust elu, et kõikide ajastute pingutused, kõik andumus ja innustus ja kogu inimvaimu südapäevane sära on määratud kaduma ühes päikesesüsteemi üldise hukuga ja et kogu inimsaavutuste tempel mattub kunagi paratamatult puruneva kõiksuse rusude alla- kõik see on, kui mitte täiesti väljaspool vaidlust, siis ometi peaaegu kindel, nõnda et ükski filosoofia, mis seda eitab, ei või loota püsivusele. Ainult nende tõsiasjade tellinguilt ja ainult vankumatu lootusetuse kõvale alusele on nüüdsest võimalik ehitada hinge eluaset.

Raev on mõtete, mitte ihade alistumine, stoiline vabadus aga, milles seisnebki tarkus, saabub siis, kui alistuvad mitte mõtted, vaid ihad. Ihade alistumisest sünnib loobumuse-voorus; mõtete vabadusest sünnib terve kunsti ja filosoofia maailm ning ilmutus ilust, mille abiga me viimaks vallutame tagasi poole tõrksat maailma. Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühtegi neist isiklikest hüvedest, mida moonutab aeg.

Loobumuses aga on veel üks hea alge: isegi tõeliselt heade asjade järele, kui need on kättesaamatud, ei tohiks tunda ärritavat iha. Igale inimesele tuleb varem või hiljem kätte suure lahtiütlemise aeg. Noorte jaoks pole miski kättesaamatu: ihaldada midagi kogu oma kirgliku tahtmise jõuga ja seda mitte saavutada tundub neile uskumatu. Ometi kas surma, haiguse, vaesuse või kohusetunde sunni läbi tuleb kõigil meist, viimsel kui ühel, õppida, et maailm ei ole loodud meie pärast ja et kuitahes ilusad meie poolt igatsevad asjad ka ei ole, siiski võib saatus need keelata. Vaprus ongi antud selleks, et kui meid tabab ebaõnn, siis me taluksime kaeblemata oma lootuse kokkuvarisemist ja juhiksime oma mõttes kõrvale asjatult kahetsuselt.

Seal sureb Mina, seal hukatakse himu ja taltsutamata ihade ahnus, sest ainult nii võib hing saada vabaks saatuse võimu alt. Koopast aga viib tee läbi Lahtiütlemise Värava jälle välja tarkuse päevavalgusse, mille säras hiilgavad palveränduri südant rõõmustades uus kaemus, uus rõõm ja uus helgus.

Surma vaatepildis, talumatu valu poolt põhjustatud kannatuses ja kadunud mineviku kättesaamatuses sisaldab pühalikkust, vastupandumatut suursugusust ja tunnet, kui määratu, sügav ja ammendatult salapärane on olemine, mis otsekui mingi kummalise valuvande läbi köidab kannataja vaevaköidikutega maailma külge. Säärastel kaemushetkedel kaob kogu meie ajalike ihade himukus, kogu heitlus ja rabelemine väikeste eesmärkide poole, kogu mure nende tühiste pisiasjade pärast, millest pinnapealse pilgu jaoks seisnebki igapäevane elu; me näeme ümber selle tillukese parve, mida valgustab inimliku seltsimehetunde hubisev tuli, tumedat ookeani, mille veerevail laineil me üürikes aega lendleme; öö varjust haarab meie pelgupaika kõle tuuleiil; kogu vaenulike jõudude keskel elava inimsoo üksildus koondub ainsasse hinge, kellel tuleb võidelda üksi, appi võttes kogu endas leiduvat vaprust, terve kõiksuse survega, mis ei pane millekski tema lootusi ja hirme.

Võtta hinge varjatuimasse pühapaika need vastupandumatud jõud, mille käes me näime kui nukud- surm ja muutumine, mineviku pöördumatus ja inimese jõetus kõiksuse ees, mis pimedana kihutab tühisuse juurest tühisuse juurde- neid tunnetada ja teada tähendab nad alistada.

Inimese elu on väljastpoolt vaadatuna midagi väga pisikest võrreldes Looduse jõududega. Ori on mõistetud kummardama aega ja saatust ja surma seetõttu, et need kõik on suuremad kui see, mida ta leiab iseendast, ja seetõttu, et kõik tea mõtted tegelevad asjadega, mida need jõud neelavad. Kuid olgugi need suured, mtelda neist suuri mtteid ja tunnetada nende kiretut hiilgust tähendab olla nendest suurem. Ja säärane mõtlemine teeb meist vabad inimesed: me ei painuta end enam paratamatuse ees hommikumaise allaheitlikusega, vaid neelame selle endasse ja muudame selle osaks iseendast. Jätta rabelemine isikliku õnne poole, kihutada minema kõigi ajalike soovide himukus, põleda kiresti igaveste asjade järele- see on vabadus, see on vaba inimese kultus. Ja see vabanemine teostub mõtiskluses saatuse üle, sest teadvus, mis ei jäta midagi puhastada aja puhastustulele, alistab ka saatuse enese.

Olles ühendatud kaasainimestega kõigist sidemetest kõige tugevamaga- ühise lõpu sidemega-, vaba inimene avastab, et uus nägemisviis käib temaga alati kaasas ja kallab armastuse valgust igale argisele ettevõtmisele. Inimese elu on pikk marss läbi ö, milles teda ümbritsevad nähtamatud vaenajad ja piinavad väsimus ja valu- sihtpunkti suunas, milleni jõudmisele võivad loota mõned üksikud ja kus mitte keegi ei saa viibida kaua. Üksteise järel kaob meie silmist marssivaid seltsimehi, keda viib minema kõikvõimsa surma sõnatu käsk. Väga üürike on see aeg, mille jooksul me saame neid aidata ja mille jooksul otsustatakse nende õnne või viletsuse üle.

Tänased veendumused võivad täna olla meile tõe eest, kui need meid selles voolus edasi kannavad, homme aga on nad valed ja vajavad väljavahetamist uue vastu, mis sobiksid uue olukrraga. Kogu meie mtllemine koosneb käepärastest fiktsioonidest, voolu kujuteldavatest tardkildudest- tõelikkus aga voolab edasi hoolimata kõigist meie fiktsioonidest ja ehkki seda saab läbi elada, ei saa seda käsitada mõtlemise abil. Mingil moel, ilma lähema selgituseta, poetub vähele väide, et tulevik, ehkki me seda ette ei näe, on parem kui minevik või olevik: lugeja on nagu laps, kes ootab kommi, sest tal on kästud teha suu lahti ja pana silmad kinni.

Ühesõnaga, arvatakse, et õnn on võrdeline sissetulekuga. Mõõned inimesed panevad sellise mõtlemise, küll mitte alati päris siiralt, usu või kõlbluse nimel kahtluse alla, ometi on neil hea meel, kui nende endi sissetulek sääraste jutluste osava sõnastuse läbi suureneb.

Palju inimesed lakkaksid ihaldamast sõda, kui neil oleks võimalus panna oma elu kaalule mägedes ronides: üks tugevamaid ja tarmukamaid rahutöö tegijaid, keda mul on olnud õnn tunda, veetis oma suve tavaliselt ronides Alpide kõige eluohtlikematel tippudel. Kui igal tööinimesel oleks aastas üks kuu, mille vältel ta võiks, kui ta sooviks, õppida juhtima lennukit või jahtida Saharas safiire või kasutada mingit muud võimalust harrastada mõnda ohtlikku ja meeliköitvat tegevust, mis nõuaks kiireid isiklikke otsustusi, siis jääksid rahvahulkade sõjalembust esindama üksnes naised ja sõjainvaliidid.

Kummatigi ma arvan, et eelduses, et tö kogus ei ole üleliigne, on isegi kõige tuimem töö enamiku inimeste jaoks väiksem piin kui jõudeolek.

Kõigepealt sisustab see päeva jooksul suure hulga aega nii, et puudub vajadus mõelda, millega tegeleda. Enamik inimesi, kellele antakse vabadus sisustada oma aega omal valikul, ei oska välja mõelda mitte midagi, mis oleks piisavalt meeldiv, et seda teha.

Võime jõudeaega intelligentselt sisustada on tsivilisatsiooni uusimaid saavutusi ning praeguseks on selleni jõudnud alles vähesed.

Seetõttu on töö esmalt ja peamiselt vajalik kui kaitsevahend igavuse eest, sest see igavus, mida inimene tunneb vajalikku ehkki ebahuvitavat tööd tehes, ei ole võrreldavgi igavusega, mida ta tunneb siis, kui tal ei ole oma ajaga mitte midagi peale hakata. Töö nimetatud väärtusega seostub veel teine- nimelt muudab töö puhkepäevad, kui need kätte jõuavad, palju magusamaks.

Kui aga töö on huvitav, siis suudab see pakkuda märksa kõrgemaklassilist rahuldust kui üksnes tüdimuse kergendamine.

Üks õnnetu-olemise põhjusi intellektuaalide seas on praegusel ajal see, et nii paljud neist- eriti need, kelle oskused on kirjanduslikku laadi- ei leia võimalust oma ande sõltumatuks rakendamiseks, vaid peavad üürima end välja rikastele korporatsioonidele, mida juhivad filistrid, kes nõuavad, et nad toodaksid seda, mida nad ise peavad hukutavaks jampsiks.

Küll aga arvan ma, et kui on võimalik teha tööd, mis rahuldab inimese ülesehitavaid tunge ilma teda nälga jätmata, oleks tema enda õnne seisukohast kõige mõistlikum eelistada valiku tegemisel sellist tööd mõnele teisele, mille eest küll palju makstakse, kuid mis ei näi talle iseenesest tegemist väärt.

Tööevangeeliumi mõjul on põhjapoolsed rahvad jäänud ilma võludest, mis lõunas, ehkki hapraina, veel säilinud. Tööevangeelium õpetab, et tähtis on lõppsaadus, mitte selle valmistamiskäigu elegantsus. Me ehitame iluta maju, einestame neist üksnes selleks, et söönuks saada, ja muretseme armastuse osav
tuta lapsi, kellele sunnime peale hariduse, mis hävitab spontaansuse ja võlu. Kus aga rõõmu pakub protsess ise seal  tuleb ka elegantsus ning ka tootmistegevus ise omandab esteetilise väärtuse. Kui aga inimesed samastavad end masinatega ja hindavad ainult oma tö tulemust, mitte tööd ennast, siis elegantsus kaob ja asemele tuleb midagi niisugust, mis tundub mehhaniseerinud inimesele loomulikum, kuid on tegelikult toorem.

On see häda inimeste mehhaniseerides vältimatu? Minu arvates mitte. Me oleme ennast liialt allutanud töö ülevõimule ja liiga vähe kasutanud masinaid kehalise ja vaimse töö pärisorjusest vabanemise vahendeina. Kui me tahaksime, siis võiks meil kõigil olla rohkem jõudeaega. Kui me tahaksime, siis võiksime harida oma lapsi nii et nad oleksid võimelised leidma oma tungidele kunstipärase väljenduse, selle asemel et teha neist sobivad ühikud rivistu tarvis.

Kumatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu veel teisegi asjaoluga- nimelt faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures talostada. tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub- isegi kui vahel tundeelamus ise ei ole meeldiv-, tekitab see fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.

Kui te suudate korraks ennast ettekujutluses samastada tähe või udukoguga, siis mõistate, kui imeliselt rahustav see on.

Igaühte, kes kavatseb kirjutada raamatut või siduda end mistahes kujul jutlustamise või propagandaga, tuleks kohustada tund aega enne hommikusööki maad kaevama või tegema mõnda muud kehalist tööd vabas õhus. Pärast seda oleks hommikusöök niisugune rõõm, et kogu ülejäänud päeva jooksul ei sudaks ta sugugi enam melda, et kõik on tühisus.

Meie vanema jäädes muutuvad ikka pikemas ja pikemaks need lõigud meie elus, mis ei ole seotud meie harjumuspärase suhtlusringiga. Enamus meie sõpradest ei tea pikkadest ajavahemikest meie elus mitte midagi, ja nii muutub kasvav osa läbielatust meile isiklike suhetega seostumatuks. Selle vältimatu tagajärg on, et vanemaks jäädes hakkavad inimesed tundma ennast ikka üksildamasena, ja kui nad kohtavad mõnda ammust sõpra, siis leiab see tunne äkitselt kergendust.

Meile ei meeldi mõte, et keegi naudib laisalt elu, olgu see nauding kuitahes rafineeritud. Me tunneme, et igaüks peaks midagi tegema ühise suure eesmärgi heaks (olgu see milline tahes), seda enam, et sellele töötab vastu nii palju jalbu inimesi, keda tuleks takistada. Seega puudub meil vaimne vabadu, et omandada mingeid muid teadmisi peale nende, mis peavad meid vabastama võitluses selle nimel, mis iganes võib tunduda meile tähtis.

Nüüdiasja linnarahvastiku lõbustused hakkavad ikka rohkem muutuma passiivseks ja kollektiivseks ning koosnema teiste inimeste oskustöö osavõtmatust pealtvaatamisest. Kaheldamatult on ka sellised lõbustused paremad kui mitte midagi, kui siiki mitte nii head, kui rahvastikul, kelle töötga mitteseotud intelligentsete huvide ring oleks hariduse mõjul laiem. Parem majanduskorraldus, mis võimaldab inimkonnal masinate tootlikkusest kasu saada, peaks viima jõudeaja väga suurele kasvule, palju judeaega aga on enamasti tüliks, välja arvatud neile, kellel on arvestamisväärseid intelligentseid harrastusi ja huvisid. Et vabastatud rahvastik oleks õnnelik, peab see olema haritud rahvasti, ning see haridus peaks silmas pidama vaimseid naudinguid samapalju kui tehnilistest teadmistest saadavat otsest kasu.

Liiga varmalt on senini eeldatud, et kui inimene on teadmiste abil saavutanud teatavad võimed, siis hakkab ta neid kasutama ühiskonnale vajaliku lviisil.

Meie vaevleme mitte ainult nende hädade käes, mis meid tõepoolst tabavad, vaid ka kõikide nende käes, mille ees meie mõitus leiab olevat põhjust hirmu tunda.

Meie intellikent on seega meile tõesti võimalikuks teinud palju rohkem erisuguseid naudinguid, kui on loomadel, küll aga oleme me selle eelise eest pidanud tasuma sellega, et oleme palju altimad igavusele.

Püüd ühiskondliku edu poole kas prestiiži või võimu või ka mõlema vormis on konkurentsiühiskonnas kõige olulisem takistus õnnele. Ma ei eita, et edukus on üks õnne koositsosi- mõne inimese jaoks vägagi oluline koostisosa. Enamiku puhul aga ei piisa rahuloluks ainult sellest. Te võite olla rikas ja imetletud, kuid kui teil ei ole sõpru, huvisid ega millelegi muule kui kasusaamisele suunatud spontaanseid naudinguid, siis tunnete ennast armetuna. Elamine ühiskondliku edu nimel on üks teoorida järgi elamise viise ning igasugune teooria järgi elamine on uiv ja närvetav.

Inimene on loom, ja tema õnn sõltub füüsisest rohkem kui talle meeldiks. See on küll nukker lõppjäreldus, kuid ma ei saa end ka sundida sellest loobuma. Ma olen veendunud, et õnnetu ärimees muutub õnnelikumaks pigem sellest, et käib iga päev maha kuus miii, kui misahes filosoofiamuudatusest.

Leidub väga palju inimesi, kellel on olemas kõik materiaalsed tindimused, et olla õnnelik, s.t tervis ja küllaldane sissetulek, ja kes on sellegipoolest põhjani õnnetud.

Me kujutleme ennast loodusest rohkem erinevaks, kui oleme. Loomad elavad tunge järgides ja on õnnelikud seni, kuni välistingimused on soodsad. Kui teil on kass, siis ta naudib elu, kui tal on süüa ja soe ja teinekord ka võimalus öö katuste peal mööda saata.

5/5

Igapäeva tap Deng Ming-Dao

"Loomad, taimed ja kõik muud elusolendid mõistavad oma elu piisavalt hästi ning elavad oma loomuse järgi. Häda on alati vaid inimestega, kes ei taha mõista ei oma loomust ega oma elu, vaid arutleb end segadusse ja peab siis end teistest olenditest paremaks."

"Taevas on meie kohal. Taevas on ilmatu suur,lõputu, alati oma kohal, olgugi et alati muutuv. See ei ole mingi ebamäärane filosoofiline miste, vaid igapäevane kohaolek. Tuul puhub läbi selle sinise avaruse. Pilved kogunevad ja hajuvad tema ääretus laotuses. Ilma ilmata ei saaks me hingata. Ilma päikeseta ei saaks me elada. Me ei saa elada ilma taevast ja maast tulenevate ürgsete vägedeta.

Me ei peaks hoolima sellest, mida arvavad teised. Senikaua, kui me adume hetke määravust, kohtame võimalust ning vastame sellele kogu oma olemusega, võime end pidada kangelaseks.

Tähtis on teha sellist tööd, mis ei ole suunatud üksnes toodangule, vaid ka oskuse arendamisele. Teisiti öelde on kõõige tähtsamat sorti tö see, mis tuleneb su enda elust, mitte ühiskondlikust või majanduslikust survest. Kui töö on osa meie enda elust, jätab see sügava jäle meie isiksusele. See tekitab teostumise tunde, tööst saadava tarkuse kogunemise, mida on võimatu hankida mingil muul moel.

Seega- õnnelik olemiseks tuleb meil valitseda oma ihasid. Muistsed õpetasid selle saavutamiseks kahte teed. Mõnikord kasutasid nad oma ihade ohjeldamiseks enesevalitsemist. Mõnikord rahuldasid nad oma ihasid. See on Tao kaitsevaim: mõõdukus. Meil ei ole vaja kalduda askeesi äärmustesse. Meil ei ole vaja uputada end kõikelubavatesse naudingutesse. Meie järgime Taod, keskmist teed. 

Söö mõõdukalt. Jäta oma kõhtu vaba ruumi. Katsu püsida saledana mitte moe, vaid selle pärast, et see on tervislik ja liikuma panev. Liiga rikkaliku toidu ja hea veiniga läheb meel laisaks.

Enda suhtes võetud hoiakus teavad nad, et sisemus on see, mis loeb kõige enam. Kauniks vormitud musklid, edevad rõivad ja kuulsus kaovad aja tõusudes ja mõõnades kiiresti läbi. Seda, mis on meil tõeliselt oma sisemuses, ei ole võimalik ei ära võtta ega hävitada. Just seetõttu hoiavad Tao järgijad alati sisemise ligi.

Taod järgida tähendab olla vastuvõtlik. Kui oleme vaesed ja leiame end masenduses oma ideaalide ja tegelikkuse vahel valitsevast lõhest, kui meil on raske leida juhatust, mida hädasti vajame, siis teadvustagem seda, nõustugem sellega ja võtkem omaks, kuid ärgem laskem end sellest ära heidutada. Sest tõelist Taos ei saa osta. 

Elada Tao elu tähendab elada üksildast elu. 

Väga õpetlik on istuda avaliku tualettruumi lähedal. Vaata neid inimesi, kes sealt sisse lähevad ja välja tulevad. Hoolimata sellest, kui ilusasti ja rikkalt nad ka riides pole, tuleb neil kõigil minna. Pole tähtis, kui palju kalleid asju nad enesega kaasas veavad- ostukotid ja sülearvutid, rahakotid ja raamatud, kohvrid- kõigil tuleb kogu see kraam maha panna, enne kui nad oma tegemisi toimetama asuvad. 

Maailm on tolm.

Tom Hodgkinson "The freedom manifesto"

"The consumer age offers many comforts, but few freedoms"

Through school and work, we encourage each other to believe that we are not free and we are not responsible. We great a world of obligations, duties and things to be done. We forget that life should be lived with spontaneity, joy, love.

Paul Rafalgue "The right to be lazy"

A strange mania governs the working class of
all countries in which capitalist civilization rules, a
mania that results in the individual and collective
misery that prevails in modern society. This is the
love of work, the furious mania for work, extending
to the exhaustion of the individual and his
descendants. The parsons, the political economists,
and the moralists, instead of contending against
this mental aberration, have canonized work. Blind
and limited human beings, they have wished to be
wiser than their God; weak and unworthy
creatures, they have sought to honor what their
God has damned.


Now, if the mania for work is rooted in the laborers, if it smothers all other
natural instincts, and if, on the other hand, the amount of work demanded by
society is necessarily limited by the consumption and the quantity of raw material,
why devour in six months the work of the whole year? Why not rather equalize it
during the whole twelve months, and compel every worker to content himself with
five or six hours’ daily work the year through, instead of getting indigestion by
working twelve hours daily for six months? When their daily portion of work is
secured to them, the workers will no longer be jealous of one another; no longer will
they tear the work out of each others’ hands and the bread from each others’ mouth;
then, no longer exhausted in body and soul, will they begin to practice the virtues of
laziness. What the workers themselves refuse to perceive manufacturers have
demanded in the interest of capitalist exploitation: a legal limitation of working
hours

When the working class shall have thoroughly liberated itself from the vice that
governs it and degrades its nature, and shall have arisen in its giant strength, not
to demand the famous “Rights of Man” which are but the rights of capitalist
exploitation, not to proclaim the “Right to Work” which is only the “Right to
Misery,” but to forge an iron law forbidding every one to work more than three
hours a day, will the old earth, trembling with bliss, feel a new world stir within it.
But how can a manly decision be expected from a proletariat corrupted by
capitalist morals!
Like Christ, the embodied suffering of the slavery of ancient times, our proletariat, men, women and children, for a century has climbed the rough Mount
Calvary of suffering. For a century compulsory work has broken their bones,
martyred their flesh, destroyed their nerves; for a century hunger has tormented
their stomachs and stupefied their brains.
O, Laziness, have thou mercy upon this eternal misery! O, Laziness, mother of
the arts and the noble virtues, be thou balsam for the pains of mankind!

Proletarians, made stupid by the Dogma of Work, do you hear the language of
these philosophers, which is hidden away from you with jealous care? A citizen who
gives his work for money lowers himself to the rank of slavery; he commits a crimeThe Right To Be Lazy
Socialist Labor Party 27 www.slp.org
that deserves a whole year’s imprisonment!!

James Allan "Nii nagu inimene mõtleb"

Tegu on mõtte õis ning rõõm ja kannatused selle viljad, seega kogub inimene omaenda põlluharimise magusat ja kibedat saaki.

Inimene loob end ise või lõhub end ise, mõttearsenaliga sepistab ta relvad, millega hävitab end; samas kujundab ta vahendid, millega  ta ehitab endale taevalikud rõõmu-, jõu ja rahupaleed. Õigete valikute ja igete mõtete rakenamisega ronib inimene Jumaliku Täiuslikkuse poole; mõtete kuritarvitamise ja väära rakendamisega laskub ta aga loomast madalamale tasandile. Nende kahe äärmuse vahel on igasuguseid loomutasandeid ning inimene on nende looja ja valitseja.

Samamoodi nagu aednik harib maatükki, hoides seda umbrohust puhtana ja kasvatades endale vajalikke lilli ning vilju, saab ka inimene oma meelteaia eest hoolt kanda, rookides sealt välja kõik valed, kasutud ja ebapuhtad mõtted ning harides täiuslikkuse poole õigete, kasulike ja puhaste mõtete õisi ja vilju. Sellist protsessi järgides avastab inimene varem või hiljem, et ta on oma hinde aednik, elu juhtija. Ühtlasi paljastab ta oma sisimas mõtteseadused ja mõistab ühe täpsemalt, kuidas mõtteväed ja meele-elemendid vormivad tema loomust, olusid ja saatust.

Inimene kui arenev olend on seal, kus ta on selles, et ta saaks omandada tarkuse, et ta on võimeline edasi arenema; ning sedamööda, kuidas ta omandab igalt olukorralt vaimse õppetunni, mis sellel talle on pakkuda, möödub see olukord ning annab maad järgmisele.

Igale inimesele, kes on mõnda aega harjutanud enesekontrolli ja enesepuhastamist, on teada, et ümbritsevad olud arenevad välja mõtetest; sest ta on märganud, et muutused teda ümbritsevates oludes on seotud tema muutunud vaimse seisundiga. See on niivõrd tõsi, et kui inimene püüab kõigest hingest parandada oma lomuse vajakajäämisi ning saavutab kiireid ja märgatavaid tulemusi, läbib ta kiiresti terve rea elumuutusi.

Iga külvatud või meeltesse langeda lastud mõtteseeme, millel lubatakse mõtetes juurduda, toob kaasa oma, sellest kasvab varem või hiljem välja tegu, ning see kannab oma võimaluste ja olude vilju. Head mõtted kannavad häid vilju, halvad mõtted halbu vilju.

Järgides oma sisemisi soove, pürgimusi ja mõtteid, millel inimene laseb oma elus domineerida (järgides ebapuhaste kujutluspiltide meelepetteid või sammudes kindlalt tugevate ja kõrgete pürgimuste teed), jõuab ta lõpuks oma elu välistes ludes nende täidemineku ja teostumiseni.

Olud ei tee inimest- need ilmutavad inimest iseendale. Peale paheliste kalduvuste pole ühtki sellist olukorda, mis võiks viia pahedeni ning sellega kaasnevate kannatusteni, või tõusta voorusteni ja puhta õnneni, ilma et vooruslikke pürgimusi poleks jätkuvalt viljeletud; ning seega on inimene kui oma mõtete isand ühtlasi ka iseenda looja, keskkonna kujundaja ja vormija. Juba sündides on hingel loomus ja igal maisel teekonnal astutud sammuga tõmbab see ligi neid olude kombinatsioone, mis on tema enda puhtuse ja ebapuhtuse, tugevuse ja nõrkuse peegeldused.

Inimesed ei tõmba ligi mitte seda, mida nad tahavad, vaid seda, mis nad on. Nende tujud, mõttekujutused ja ambitsioonid nurjatakse igal sammul, kuid nende sisimaid mõtteid ja soove toidetakse nende endi toiduga olgu need siis nurjatud või puhtad. Meid kujundav jumalikkus on meis endis, see on meie mina. Inimest aheldab üksnes ta ise. Mõtted ja teod on saatuse vangivahid- need vangistavad, kuna on pahelised; ühtlasi on need vabaduse inglis- need vabastavad, kuna on üllad.

Inimene ei saa mitte seda, mida ta soovib ja mille nimel palvetab, vaid seda, mille on õiglaselt ära teeninud. Tema soovidele vastatakse üksnes siis, kui need on kooskõlas ta mõtete ja tegudega.

Head mõtted ja teod ei saa iial tuua kaasa halbu tulemusi; halvad mõtted ja teod ei saa iial tuua kaasa häid tulemusi. See tähendab, et viljast kasvab vili, nõgestest nõgesed. Looduses on see seadus inimesele arusaadav, kuid vaid vähesed mõistavad selle toimimist vaimses ja moraalses maailmas (kuigi siin on selle toimimine sama lihtne ja kaljukindel); enamasti ei toimita selle kohaselt.

Kannatused o nalati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine- põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, ku itemast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.

Olud, milles inimene kannatab, on tema enda vaimse harmoonia puudumise tulemus. Olud, milles inimene tunneb õndsust, on tema enda vaimse harmoonia tulemus. Õndsus, mitte materiaalsed varad, on õigete mõtete mõõdupuu- viletsus, mitte materiaalsete varade puudumine, on valede mõtete mõõdupuu. Inimene võib olla neetud ja rikas ja ta võib olla õnnistatud ja vaene. Õndsus ja rikkus ühendatakse vaid siis, kui rikkusi kasutatakse õigesti ja targalt, ning vaene inimene laskub viletsusse üksnes siis, kui peab oma koormat ebaõiglaseks.

Teatud püsivad mõtted- head või halvad - toovad paratamatult kaasa tagajärjed nii olemusele kui ka oludele. Inimene ei saa olusid otseslt valida, küll aga mõtteid, ja seega kaudselt, aga kindlalt, kujundada oma olusid.

Kui inimene lõpetab patuste mõtete mõtlemise, muutub kogu maailm tema vastu leebemaks ning on valmis teda aitama; kui inimene loobub nõrkadest ja pahelistest mõtetest, ilmuvad igal sammul välja võimalused, mis toetavad tema kindlaid otsuseid; kui inimene soodustab häid mõtteid, ei vii ränk saatus teda viletusse ega häbisse. Maailm on teie kaleidoskoop ja värvid, mida see eri hetkedel näha laseb, on teie pidevalt muutuvate mõtete täpselt reguleeritud pildid.

Toitumisharjumuste muutmine ei aita inimest, kes ei muuda mõtteid. Kui mtted saavad puhtaks, ei vaja inimene enam ebapuhast toitu.

Pole paremat arsti kui rõõmus mõte, et peletada keha haigused; pole paremat lohutajat kui heatahtlikkus, et hajutaa leina ja kurbuse varjud. Kuid elada pidevalt pahatahtlikkuse, küünilinuse, kahtluste ja kadeduse mõtetes, tähendab see, et olete vangistatud enda tehtud kongi. Kui aga mõelda kõigist hästi, olla kõigiga rõõmsameelne ja õppida kannatlikult kõigis head leidma, siis on sellised mõtted taeva väravaks; ning kui mõelda iga päev kõigele elusolevale rahumeelsete mõtetega, saab nende mõtete omanikule osaks rohkesti rahu.

Samamoodi nagu füüsiliselt nõrk inimene saab muuta end hoolika ja kannatliku treeningu tulemusena tugevaks, saab ka nõrkade mõtetega inimene muuta need õiget mõtlemist harjutades tugevaks.

Kõik, mis inimene saavutab ja mis tal ei õnnestu saavutada, on ta enda mõtete tulemus. Õiglaselt korraldatud universumis kus tasakaalu kaotamine tähendab täielikku hävingu, peab individuaalne vastutus olema absoluutne. Inimese nõrkus ja tugevus, puhtus ja ebapuhtus on ta enda, mitte kellegi teise omad- ta põhjustab need ise, mitte keegi teine, ning üksnes tema saab neid muuta, mitte iial keegi teine. Ka tema seisund on tema enda, mitte mõne teise oma. Tema kannatused ja õnn tulenevad temast endast. Ta on selline, nagu mõtleb, ja ta jääb selliseks, nagu jätkuvalt mõtleb.

Kui paljusid tunneme, kes mürgitavad oma elu, kes rikuvad plahvatava loomusega kõik, mis on meeldiv ja ilus, kes hävitavad oma olemuse tasakaalu ja tekitavad musta verd! Kas mitte suurem osa inimesi ei riku oma elu ja hävita oma õnne enesevalitsuse puudumisega? Kui vähesid inimesi kohtame elus, kes on hästi tasakaalus, kel on see oivaline tasakaal, mis iseloomustab küpseks saanud loomust!