On silmapilke, mil aja seadused näivad oma kehtivuse minetavat. Need on hetked, mida nimetatakse maagilisteks: mäetipul või silmitsi ookeani murdlainetusega, loomepalangus või armuakti ajal kaotavad plaanid, mured, mälestused oma tähenduse. Aeg jääb seisma; üks silmapilk hõlmab kõike, mis kunagi on olnud ja olema saab.
Kelladest ei ole tänapäeva ühiskonnas kellegi pääsu. Nad on igal pool. Kogu elu on nende järgi seatud. Me ajame taga kohe-kohe kukkuvad tähtaegu ja mõtleme kahetsusega kõigele sellele, mida meelsasti teeksime, kui vaid teaksime, millal.
Tundub, nagu oleks kellade käiguga läbi põimunud üks teine, omaette aeg- aeg, mis tekib meis endis.
Sisemine aeg allub omaenda salapärastele seadustele. Miks mööduvad just ebameeldivad olukorrad nii aeglaselt, õnnehetked seevastu nõnda kiiresti?
Niikuinii on väline aeg vaid tibatilluke kild sellest, mida me kogeme oma elu ajana. Sekundiosuti tunneb üksnes olevikku. Minevikku ja tulevikku ta käsitada ei suuda. Inimesed elavad siiski ka oma mälestustes- see on omamoodi mälus möödunud aeg.
Päeva ja öö vaheldumise rütm on inimesele sünnist saati sisse programmeeritud, kuid argielus joondume minutite ja tundide järgi.
Looduslikud erinevused on tohutud: kui inimesed jäetaks ilma välise sunduseta nende oma rütmi hooleks, heidaks osa neist magama alles siis, kui teine osa juba üles ärkab.
Kui mitte midagi ei muutu, näib ka aeg peatuvat. Niisiis saame hetke venitada, püsides mõttega ühe asja juures.
Me ei suuda kunagi olla midagi tegemata. Nagu vesi voolab tühja pudelisse, kui see järve viata, täitub ka tühi mõistus kohe mõtetega.
Kes aga treenib oma taju ja õpib käesolevast hetkest rohkem osa saama, täheldab kohe kahte kõrvalmõju: esiteks muutub ajatunnetus. Mida rohkem igast hetkest meeltega tajutakse, seda rikkam ja pikem tundub aeg tagasivaates. Tund aega huvitavat vestlust paistab tagantjärele lõpmata palju pikem kui tund, mis on veedetud hajameelselt uneledes. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega.
Ja lõpuks parandab teravam tajumine meeleolu. Sest aju on seatud nii, et me kogeme ärksa tähelepanu seisundit rõõmuküllasena.
Tema lugu, kuitahes traagiline see ka on, puudutab kaht meie sügavaimat igatsust: ühest küljest tahaksime nautida olevikku nii, et meid ei segaks mõtted minevikust ja tulevikust. Ekstaas tähendab maailma tajumist nii intensiivselt, justkui näeksime kõike esmakordselt. Teisest küljest aga sooviksime just neid hetki alatiseks kinni hoida, neid mälus konserveerida.
Möödaniku kogemused kujundavad isiksust- me oleme teatud mõttes nagu poolile keritud aeg.
Ilmselt te teate, milline oli ilm, kui te eile hommikul tänavale astusite, mitte aga seda, mis värvi oli auto, mis oli pargitud koduukse ette.
Seega ei ole mälestus salvestatud nüüdishetk. Kui kogemusest saab mälestus, siis see muutub. See lõhutakse ära. Aju jätab aga meelde mitte ainult üksikuid osakesi, vaid ka selle, kuidas need on omavahel seotud.
Enamik pusletükke on puudu, sest neid pole seal kunag iolnudki. Sellest hoolimata arvame, et meil on silme ees enam-vähem täielik pilt minevikust. Aju lisab nimelt sundimatult puuduvad andmed, ja kui puuduvad usutavad viited, mõtleb ta need lihtsalt välja.
Ja siiski valmistab aja osas järelduste tegemine meile suuri raskusi, kui asume oma minevikus jälgi ajama. Kõik, mis esile kerkib, jääb poolikuks: paar stseeni siin, paar muljet seal.
See, mida me meenutades kogeme, on midagi palju enamat kui kõigest taaskohtumine kadunud ajaga. Sest mälestused ei ole lihtsalt kusagil tallel, vaid me loome neid. Me jutustame oma lugu endale uuesti ja sealjuures tekib mineviku side olevikuga.
Meenutamine on seega aktiivne protsess. Ja kui elame möödunud sündmust vaimus uuesti läbi, mõjutame sellega ka salvestatud informatsiooni- olevik muudab minevikku.
See võib ka olla üks põhjus, miks on vanematel inimestel nende nooruaastad või sõjaaja kogemused silme ees eredamalt kui kõik see, mida nad on kogenud hilisemas eas- nad on neid tihedamini meenutanud, neist rohkem rääkinud.
Kui aga võtame ette ringkäigu oma mälus, oleme ise oma mälu ehitusmeistriteks.
Kas on olevik huvitav ja näib kiiresti mööduvat- siis korvatakse see meile rikkalike mälestustega. Või siis venib olevik nagu närimiskumm, kuid tundub hiljem mälus lühendatud olevat.
See on televisiooni ja teiste meediakanalite sageli tähelepanuta jäetud mõju: nad ei kuluta mitte ainult aega, mida annaks ehk mõttekamalt veeta, vaid loovad ka mälestustevaba tsooni. Liialdades võib öelda, et elektrooniline meelelahutus lühendab elu.
Mõni aasta pärast puberteedi lõppu hakkab alles äsja nii visalt veninud aeg korraga tõttama. Kohustusi tuleb juurde, päevad aga pikemaks ei muutu.
Tundidest, mis nooruses näisid lõputud, saab kasin vara. Meil tuleb valida; me sõlmime vähem sõprussuhteid, sest kõhkleme oma õhtuid kinkimast inimesele, kes võib osutada igavaks või närvesöövaks tüübiks. Samas on meie elu silmapiir veel kord avardunud- mineviku suunas, sest võime tagasi vaadata üha rohkematele aastatele; ja pilku tulevikku heites oleme saanud teadlikuks sellest, et meie võiimalused ei ole enam piiratud.
Kas vanemad mälestused ei peaks olema kõige enam tuhmunud ja uuemad seevastu hulga kirjukamad ning ka arvukamad? Miks on asi täpselt vastupidi, selgitab eespool kirjeldatud ja kinnistust leidunud reministsentsiefekt: nooremas eas talletab aju rohkem muljeid. Ja just neid kõige varasemaid mälestusi ei ohusta unustamine hiljem enam peaaegu üldse. See, kas kogemus paneb mälus ajale vastu või ei, otsustatakse nimelt ära juba alguses. Kui mälestus on püsinud esimesed aastad, jääb ta tavaliselt alatiseks alles. Seepärast suudavad isegi kaheksakümneaastased inimesed oma noorusest pajatada nii, justkui olnuks see alles eile.
Neil, kes on vaimselt aktiivsed, möödub vanaduspõlv aeglasemalt.
Kui kaks inimest tähistavad oma viiekümnendat sünnipäeva, siis võib üks neist ilma pikemata meenutada poole rohkem mälestusi kui teine. Tema senine elu ei tundu mitte ainult rikkam, vaid ka poole pikem.
Küsimus sellest, millega oma elu täita, sageli enam päevakorda ei tõusegi. See jääb tagaplaanile, kuna me näeme end päevast päeva mähituna rohkematesse kohustustesse kui jõuame täita. Nii elame üha lühema aja peale ette vaadates, meil on silme ees veel vaid eesmärgid, mida peame saavutama kas täna või järgmisel nädalal- või mis meil võivad saavutamata jääda.
Probleemi juureks ei ole mitte liiga vähe aega ja väljastpoolt peale sunnitud liig kiire tempo, vaid kolm faktorit, mis tulenevad meie oma siseelust: vähene keskendumisvõime, stress ja tüdimus.
Inimesed hakkasid oma tähelepanu suunama üha lühematele ajalõikudele. "Viieminutilised vestlused, minutipikkued telefonikõned, kõigest viiesekundilised keskustelud jalgrtta seljas", olevad kujunenud tavaliseks, märkis Saksa lähiajaloolane Karl Lamprecht."
Elu sarnaneb maratonijooksuga: seal, kus üksik jooksja oleks juba ammugi alla andnud või vähemalt rahulikuma tempo valinud, surub ta tropis hambad kokku ja jätkab jooksmist, sest keegi ei taha ju teistega võrreldes maha jääda. Nii saab kiirustamisest epideemia- kuni esimesed kokku varisevad.
Sotsioloogid nimetavad seda "sündmuste ühiskonnaks"- meeleärritusi on suvalisel hulgal ja kohe. Meil puudub ainult aeg, et neid nautida.
Sest aju ei suuda uut informatsiooni piisavalt kiiresti töödelda. Sellest dilemmast on ainult kaks väljapääsu. Me kas pühendame igale ärritusele vähem aega ja pöördume kohe järgmise teabe poole, mis saabub. Nii muutub tähelepanu hüplikuk. Kontsentratsioon väheneb, me ei ole enam võimelised kauem ja põhjalikumalt ühe asjaga tegelema. Või siis teeme valiku. Sel juhul jätame uue, peale tuleva informatsiooni tähelepanuta, et vanemat pisut kauem töödelda- andmete kuhi peas ei tohi suuremaks kasvada. Mõlemal juhul ei kasuta me pakutavat ära, sest kui hüppame ühe ärrituse juurest teise juure, läheb meil kaduma suurem osa vastuvõetud teabe sisust. Kui aga teeme valiku, ei jõua enamik signaale välisilmast isegi mitte meie teadvusse.
Kõik mis meie ümber muutub, äratab tähelepanu, soovime me seda või mitte. Pilk liigub automaatselt sinna. Nii võime tänapäeval arvuti ees istude väga hästi teada, kui tühine on enamik meili teel saabuvatest sõnumitest- aga me tormame nende kallale siiski niisama pingsalt, nagu savannielanik teritas kõrvu, kui kuulis puuokstes sahinat.
Kuna tähelepanu suunab end ise, on raske selliseid signaale tahtlikult eirata. Aga ehk me ei tahakski seda teha. Olgu siis uus nägu või ka kõigest parajasti saabuv e-mail- uus informatsioon, mis meie teadvusse jõuab, tähendab elevust, tekitab väikese flash'i. Efekt on tõepoolest võrreldav uimastiga; selliseid ained nagu niktoiin ja esmajoones kokaiin avaldavad mõju ühtedele ja samadele närvikulglatele.
Kui tähelepanu filtrid jäävad auklikuks, kaotame võime järgida enda valitud plaane. Seepärast ongi ärritusi tulvil maailmas nii raske elada isikliku rütmi järgi. Kõik, mis ümberringi toimub, surub meile peale oma tempo. Me järgneme välismaailma sündmustele nagu dresseeritud koer kellukesele.
Narkootikumid viivad aju keemilisel teel erandlikku seisukorda. See, mis täpsemalt ümberringi toimub, ei ole enam huvitav; loeb vaid tugev tunne. Kiires tempos möödunud päev on umbes samasuguse mõjuga. Tempo tekitab sõltuvust.
Nii on paljukirutud kiirustamine veel ebameeldivama tühjusetunde pahupool: sageli topime oma päevad kokkusaamisi täis, et aeg lihtsalt liiga pikk ei tunduks. Rohkem või vähem teadlikult ei püüdle me mitte aja külluse, vaid ajapuuduse poole.
Meie kultuur ei tee sellest dilemmast väljapaasu leidmist just lihtsaks. Oleme viimase ajukääruni omaks võtnud, et ainult täidetud aeg on hea aeg. Meie tööinnust kujundatu ühiskonnas peetakse ajaraisamist kõige hullemaks kõigist pattudest, nagu on märkinud sotsioloog Max Weber.
Inimestel, kes kannatavad pideva kiirustamise all, kipub tähelepanud kõrvale kalduma.
Eksekutiivfunktsioon on loid. Iga kord, kui pühendutakse mõnele teisele tegevusele, võtab see aega.
Kui alustame millegi uuega, eksleb tähelepanud hakatuseks ringi; tööteadlaste uurimuste järgi suudab enamik inimesi kõige varem 15 minuti pärast keskenduda nii, nagu paljus tööülesanded nõuavad. Sinnamaani on nad vastuvõtlikud igale kui tahes väikesele tähelepanud kõrvalekaldumisele.
Niisiis piisab paarist kõnest ja pool päeva ongi raisus. Väljapääs on ilmselge- paljud kirjanikud tõmbuvad üksildastesse paikadesse, et rahus raamatut kirjutada.
Selle, kui tõhusalt eksekutiivfunktsioon töötab, määravad ära kolm faktorit: esiteks isiklik keskendumisoskus, teiseks stressikoormus ja kolmandaks motivatsioon.
Kõige usinamate kohvijoojate hulka kuuluvad inimesed, keda- teavad nas seda ise või mitte- piinab tähelepanuhäire. Sest selle häda põhjuseks on liiga nõrk eksekutiivfunktsioon, ja selle puuduse vastu saab ajutiselt abi kofeiinist. Tähelepanuhäirega inimestel ei õnnestu oma kavatsusi sobivasse järjekorda seada. Eeskätt ei talu nad viivitusi. Väikelapse kombel jälgivad nad jalamaid iga impulssi, kuna ei suuda soovi otsekohe mõnu kogeda hilisema tasu nimel alla suruda.
Erinevalt loomadest reageerivad inimesed mitte ainult sellele, mida nad tajuvad; nad kujutlevad lisaks ka tulevikku. Ja stressireaktsiooni käivitamiseks piisav juba võimaliku ohu ettekujutamisest.
Stressi ei koge me seega mitte siis, kui aega on vähe, vaid siis, kui meil puudub enda meelest aja üle kontroll.
Kes ei saa ise oma aja üle otsustada, sureb varem. Kui peame tingimusteta võõra rütmiga kohanduma, tunneme abitust.
Kas kontrolli kaotamine seletab ka seda, miks stressi üle kurtmine muutub valjuhäälsemaks, ehkki me ei ole vaba aja poolest keskeltläbi vaesemad kui varem? Rohkem inimesi kui iial enne kannatab selle all, et peab olema pidevalt kättesaadav- või nad vähemalt arvavad, et neilt seda nõutakse.
Nii tunduvad mobiiltelefon ja Internet paljudele inimestele edasiminekuna nende enesemääramise arvelt. Me tunneme end üha sagedamini marionettidena, mille niite tõmbavad teised.
La Feure oli eeldanud, et kõik emad peavad "vaba aja" all silmas häirimatut aega iseendale ja igatsevad selliseid tunde. Tegelikkuses sõltus tulemus suurel määral emade hariduse astmest. Madalamatest kihtidest naistele tähendas "vaba aeg" esmajoones võimalust tekitada endale koos lastega paar mõnusat tundi, mängida nendega, minna jäätist sööma või ka poodi."
Kõrgema haridusega naised seevastu mõtlesid täpselt vastupidi. Ka neile meeldis oma tütarde ja poegadega koos olla, kuid nende silmis oli see kohustus, mitte puhas nauding. "Vaba aeg" tähendas nende emade meelest pigem üksi spordiklubis lõõgastumist või partneri seltsis väljaminemist.
Ka inimestel, kes kannatavad tähelepanuhäire all, ei lähe ses osas kuigi hästi: kes saab tulevikust liiga vähe aimu, muutub tasakaalutuks ja võimetuks oma aega jaotama. Ajule, mis ei suuda kuigi hästi tulevikku kujutleda, on suured ja kauged eesmärgid vähem väärt kui väike tasu otsekohe.
Täielik keskendumine ühele ülesandele on seega saavutatav vaid siis, kui meil on kaugem eesmärk nii kindlalt ja nii ahvatlevana silme ees, et mõistus enam kõrvalekallutamisele ei allu.
Kes põlgab selle arusaama liiga äraleierdatuks, sellel jääb märkamata, et seda on lausa ületamatult raske aksepteerida: suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb lihtlabaselt sellest, et me ei ole valmis millestki loobuma.
Lõpuks ei ole tänapäeva inimesed suutelised kujutlema, et aeg võiks mitte kehtida.
Probleem ei ole sugugi selles, et meie aeg on kasin. Pigemini on meil probleeme sellega, et me ei oska kuigi hästi ajaga ümber käia
See, kas saame õige hoo sisse vara või hilja, on meile sündides kaasa antud. Oma eluviisi on võimalik kohandada ainult sisemise päevakellaga. Kes üritab vastupidist, maksab selle eest kallist hinda.
Pidev üliagarus röövib jõudu, teeb võimatuks sügavama järelemõtlemise ja lõhub inimsuhteid.
Aja tõhusama kasutamise võtmeks on suurem kontroll iseenda ja tunnete üle.
